JÜRI VETEMAA

Kellegi lahkumine tundub alati ebaõiglane, eriti aga siis, kui see lahkunu on alles oma parimas eas.

Tundub uskumatu, et seekord on äraminejaks Jüri Vetemaa, kes alles mõni kuu tagasi võitis Paul Kerese Maleklubi koosseisus tänavused Eesti klubide meistrivõistlused (Jüri ise sai 3,5 punkti 4st) ja kelle esimese juubelini jäi väga palju aega. Ometi oli Jüri tee Eesti (ja mitte ainult Eesti) maleelus küllalt pikk ja huvitav.

Juba 1970.aastal esines ta Eesti võistkonna koosseisus esmakordselt üleliidulistel noortevõistlustel ja pakkus täiskasvanute konkurentsis esimese pisisensatsiooni siis, kui võitis 15-aastaselt Kaarel Hermlini memoriaali. Kahtlemata oli Jüri üks Eesti andekamaid maletajaid, kuigi ta ehk ajuti selle ande arendamise eest järjekindlalt ei hoolitsenud. Eesti meistrivõistlustel jääb tema parim aeg 80-ndate aastate algusse, kui ta kolm aastat järjest tuli medalile: 1981 pronks pärast esikohajagajate kolmikturniiri, 1982 hõbe ja 1983 uuesti pronks.

Hiljem viis maletajatee Jüri korduvalt kaugele väljapoole Eestit. Temast sai regulaarne osaleja Kanadas Vancouveris peetavatest Paul Kerese memoriaalidest. Sealt on pärit esikoht 1989.aastal ning esikohajagamised 1994. ja 1995.aastal. Korduvalt oli ta kõrgetel kohtadel Soome turniirisarjades.

Mõneks ajaks kolis ta FIDE reitingutabelites Eesti leheküljelt Belgia omale. See laiendas ta võistlusvõimalusi. Ja kui individuaalselt Eesti meistriks tulekust oli tal napilt puudu jäänud, siis Belgia meistrite nimistus on ta aastast 1997. Maletajast jäävad järele tema partiid. Paljudes tema poolt mängitutes on põnevust ja kombinatsioonide tulevärki. Õnneks armastas ta neid kommenteerida, ja mitte ainult enda omi. Nii tasub praegugi kätte võtta kunagise kogumiku "Male Eestis" kaks viimast köidet ja vaadata, kuidas Jüri sai jagu Lembit Ollist, Gunnar Uusist või mitmest rahvusvahelisest meistrist.

Elurõõmus Jüri oli hea suhtleja ja mõnus vestluskaaslane. Tema kõnelused turniirijuhtumitest ja meist kaugete maade maleelust pälvisid alati tähelepanu.