UNO MIKKOV

Eesti Entsüklopeedia artiklis majandusteadlasest Uno Mikkovist on ka üks lühike väheütlev lause: "Tuntud ka maletajana". Suur enamus meie tänastest tippmaletajatest pole Unoga malelaua taga vastamisi istunud. On ju tema viimastest esinemistest Eesti meistrivõistlustel möödas üle 40 aasta. Ometi jääb ta alatiseks Eesti male ajalukku, millega ta paarkümmend aastat väga tihedalt seotud oli. Ehk kuuldi Unost kui maletajast esmakordselt veidi laiemalt esimesel Pärnu suveturniiril 1945 või seoses Tallinna koolinoorte meistritiitli võitmisega 1946. Igatahes Tallinna ja Tartu koolinoorte matshil mängis ta veel kolmandat lauda, võites mitu aastat nooremat Iivo Neid.

Aga siitpeale sai Unost täiskasvanute vabariiklike võistluste regulaarne osavõtja. Juba 1947 jõudis ta teisel katsel Eesti meistrivõistluste finaalturniirile ja korrapealt koos Neiga 5.-6. koha jagamisele. Üldse esines Uno Mikkov Eesti meistrivõistlustel aastail 1947-62 tervelt 13 korda ja vaid TPI lõpetamine sundis võistluskalendrit korrigeerima. Parimateks saavutusteks jäid pronksmedalid aastatest 1954 ja 1956, aga veel viiel korral jõudis ta esikuuikusse.

Turniirivõite Unol väga palju polnud, küll aga paistis ta silma hämmastusväärse stabiilsusega, saades tavaliselt hea koha tabeli ülaosas. Küllap oli see suurel määral tingitud tema mängulaadist, mis oli sihikindlalt rahulik. Tema tugevaimaks küljeks oli positsioonimäng.

Eesti koondises mängis Mikkov aastatel 1950-63 53 partiid, tulemuseks jäi 30 : 23. Need olid aastad, kus taastusid ka meie malesidemed välisriikidega. Meile üldiselt ebaedukalt läinud 1957.a. matshis Ungariga võitis ta hiljem suurmeistriks saanud Gyözö Forintosi, kohtumistel Soomega alistas Mikkov Ilmari Niemelä ja kahel aastal Heikki Koskineni ning vaid Unto Räisa jõudis viigilise tulemuseni.

Meistri nimetus oli sel ajal veel kõrges hinnas. 1959.aastaks olid meie meestest selleni jõudnud vaid G.Uusi, J.Randviir ja I.Nei. Siis läksid paariks aastaks moodi üleliidulised sheveningeni süsteemis turniirid, kus meistrikandidaadid mängisid meistrite vastu. Leningradi pääses mängima ka Mikkov ja tulemus meistritega oli igati edukas: +3 -1 =10. Norm oli täis ja nii saime ühe meistri juurde. Mikkov võttis neil aastail osa ka Eesti maleelu juhtimisest, olles 1952-53 ja 1956-58 Maleföderatsiooni presiidiumi liiga.

Siis kaob Uno Mikkovi nimi äkki turniiritabelitest. Ilmselt leidis ta, et tipptasemel malet mängida ja samal ajal teadust teha on raske.

Uno valis teaduse. 1963.aastast peale oli ta Elektrotehnika TUI sektorijuhataja, hiljem töötas Majandusmatematika Keskinstituudis ja Majanduse Instituudis. Tema põhivaldkonnaks sai kapitaalmahutuste ja uue tehnika majanduslik efektiivsus. Malekirjutused ja partiikommentaarid asendusid teadustöödega. Siingi jõudis ta meistripaberiteni - 1982 sai temast majandusdoktor.

Uno Mikkov oli alati tagasihoidlik, vastutulelik ja sõbralik, intelligent selle sõna parimas mõttes. Ka malelaua tagant eemalejäänuna tundis ta male vastu elavat huvi. Jaanuarikuistel Paul Kerese kiirturniiridel Kalevis oli ta pealtvaatajana ikka kohal.

Kui Eesti Maleliit endale eetikakomisjoni looma hakkas, tegime ettepaneku sinna kuulumiseks temalegi - Mikkov loobus, kuigi oleks selleks igati sobilik olnud.