Edukas olümpia on möödas ja aeg on teha kokkuvõtteid ka minul. Võtsin endale kapteni rolli asudes eesmärgiks tagada naistele võimalus keskenduda ainult malele. Samuti nägin endal peamist rolli positiivse energia loomisel ja tiimitunde hoidmisel. Usun, et sain nende ülesannetega hakkama, kuid sellele peavad oma hinnangu andma ennekõike naiskonna liikmed.
Pärast edukat maleolümpiat valdavad mind kahetised tunded. Ennekõike olen ma ääretult uhke oma naiskonna üle. Sellist tulemust pole 21.sajandil veel tehtud ja arvestades, et tegu on läbi aegade noorima võistkonnaga, siis siit on ainult edasi minna. Naiskond kasvas turniiri jooksul kokku ja lõpuks ei kartnud enam kedagi. Tundus, et kõrvallaual olev raske seis pani tüdrukud oma mängus veel rohkem välja pigistama. Selle üle tulebki naiskonna kaptenina uhke olla!
Teine tunne on aga üllatuslikult pettumus. Kui keegi oleks mulle pakkunud enne turniiri 26. kohta, oleks ma selle avasüli vastu võtnud. Nüüd, kui me auhinnast nii napilt ilma jäime, on aga 26. koht pettumus. Niivõrd vapustav võistkond ja Triinu fantastiline turniir 4. laual väärisid auhinda!
Hispaaniaga 2.voorus tehtud viik andis meile paraja annuse enesekindlust, sest enne antud matši kurtsid paar võistkonna liiget vastaste kõrgete reitingute üle vaatamata sellele, et püüdsin neile selgitada, et algseisus on arvuti järgi kerge paremus valgel ja males reitingu järgi punkte ei jagata. Usun, et turniiri võtmehetkeks sai meie jaoks Iraani võit 6.voorus. Pärast Iraani ei olnud enam vahet, kes meile vastu loositi ja millised nende reitingud olid - läksime alati enesekindlalt mängima. Enesekindlust näitab ka see, et kui Vietnam eelviimases voorus vastu tuli, võttis see meil kõigil korraks õhukraanid kinni, aga hommikul valdas naiskonda juba mentaliteet, et kui nemad on nüüd need, keda võitma peame, et kõrgesse mängu jääda, siis tuleb see ära teha. Turniiri puändiks sai tiimikoosolek enne Brasiiliaga mängu, kus naiskond leppis kokku, et lähme võidame nii suurelt kui võimalik. See, et me neid ei võida, ei olnud kordagi kahtluse all. Alles pärast koosolekut avastasin, et Brasiilia on meist 15 kohta kõrgemale asetatud ja igal laual on neil meile vastu panna suurema reitinguga mängija.
Kaptenina kahetsen kaht hetke. Esiteks, Kolumbiaga mängus ei olnud ma oma otsustes enesekindel, mistõttu rahuldasin rutakalt Margarethi viigi palve, mis oleks võinud meile matši maksma minna. Teine mäng on üllatuslikult matš Gruusiaga ja seda ühel põhjusel - tiimikoosolekul lasin tekkida tunde, et vahet pole, mis koosseisuga mängime, sest kaotame niikuinii. Tagasiteel lohutas üks naiskonna liige mind sellega, et oleks Gruusia meile Vietnami asemel loositud eelviimases voorus, oleks me neid sellisel hetkel hoopis võitma läinud.
Kuidas edasi? Batumi on juba kahe aasta pärast ja kui tahame korrata või üle teha Bakuu edu, tuleb sellele juba nüüd mõelda. Esiteks väärib see naiskond treenerit või treenereid. Jah, ma nõustun Dmitri Gurevichiga, et hea kapten ei ole tingimata hea mängija, aga treener on äärmiselt vajalik igale võistkonnale! Siinkohal suur aitäh, Kaido, et olid Maile abiks nii palju kui võimalik - sinuta me ei oleks saanud! Samuti tasuks kaaluda võistkondlikule EMile minekut järgmine aasta ning mõtteid on veel.
Aitäh teile, Mai, Monika, Margareth, Triin ja Regina, et pakkusite mulle nii palju häid emotsioone ja fantastilise elamuse! Samuti tänan Maleliitu usalduse eest, mida ma loodetavasti ei petnud. Aitäh ka kõigi naiskonna liikmete abilistele ja meie toetajatele!
Kui naiskond soovib mind kaasata ka edaspidi, siis mina olen valmis tulema, sest teiega olen ma valmis iga kell uuesti luurele minema!