Täna, 8. augustil tähistab oma 50. sünnipäeva naiste rahvusvaheline meister, üheksakordne Eesti naiste meister ja treener Monika Tsõganova. Hetkel viibib Monika Eesti koondise treenerina noorte Euroopa meistrivõistlustel Slovakkias.
Avaldame intervjuu juubelisünnipäeva puhul. Küsitleb Merike Rõtova.
Sa töötad juba aastaid treenerina. Õpilaste hulgas on Sul järjest nooremaid lapsi. Isegi neid, kes käivad veel lasteaias. Kui vanalt Sa ise hakkasid malet mängima?
Aeg on hoopis teine. Kui olin laps, mängiti õues. Vaadake, nüüd on õued tühjad või täis sinna pargitud autosid. Lapsed istuvad toas, paljud ülearu arvuti ees. Siis on ju tore, kui nad kuhugi trenni jõuavad.
Ise õppisin käigud selgeks kusagil algkooli ajal. Meil kodus mängiti üldse igasuguseid lauamänge. Ema eelistas nn nurkade mängu. Aga kusagil trennis ma ei käinud. Murrang tuli 1980. aastal suvelaagris. Seal oli mitmesuguseid ringe. Oli ka malering, kust otsustasin läbi astuda ja kus juhendajaks oli Leonid Pelešev.
Meie hulgast hiljuti lahkunud tunnustatud maletreener?
Jah. See oli minu esimene kohtumine temaga. Ta rääkis malest nii huvitavalt ja innustunult, et võin öelda, et tänu temale saigi minust maletaja. Ta vaatas ka minu partiisid, kus ma veel esialgu etturikäike segamini ajasin. Aga midagi talle meeldis. Kogenud treener tunneb ju ära, et lapsel on eeldusi. Tal oli kahju, et ma pole tema kodulinnast Narvast. Elasin tollal Kohtla-Järvel. Sügisel läksingi trenni.
Kohtla-Järvel oli juba siis teada malekeskus, sealne treener Elon Varik spetsialistina hinnatud. Tema käe alt tuli ju ka Lembit Oll.
Elon Varik soovitaski mul minna Tallinna, kus TSIKis oli maleosakond.
Mina nägin Sind esimest korda sel suvel, kui Sa sügisel pidid Tallinna tulema Türil populaarsel perekond Tavastite korraldatud naiste maleturniiril. Nägin samuti kohe, et oled maleliselt taibukas. Aga Sinu eesti keel oli väga vilets. Mõtlesin ehmatusega, kuidas Sa küll Tallinnas koolis hakkama saad?
Kohtla-Järvel oli minu kodune keel vene keel. Ema oli mul eestlane. Kui olin väike, laulis ta mulle eestikeelseid laule, võib-olla jäi nendest midagi külge. Aga kogu suhtlus Kohtla-Järvel oli muidugi vene keeles.
Tallinna tulin seitsmendasse klassi. Kogu suve, ka seal Türil, ma lugesin eestikeelseid raamatuid. Ma tahan väga kiita kõiki TSIKi õpetajaid, kes minusse väga abistavalt suhtusid. Seal olid head õpetajad. Minu kirjandites kiideti sisu, aga seletati kannatlikult, mis ma valesti olin kirjutanud.
Tean, et keskkoolis loeti Sinu kirjandeid ette.
See oli hiljem, aga kõik see tuli tänu lugemisele. Olen kogu elu palju lugenud ja loen senini.
Maleõpe toimus Tallinna Malekoolis.
Jah. Minu treeneriks sai Iivo Nei. Mäletan, kuidas ta minu partiisid vaadates selgitas, et kõik nupud tuleb välja tuua. Ta rääkis ja rääkis seda korduvalt, kuni hakkasin aru saama, et see on tõepoolest väga oluline. See võib tunduda elementaarne, aga nüüd tuleb mul oma õpilastele endalgi seda järjepidevalt seletada. Mis seal salata, näen vahel täiskasvanute partiisid, kus mõni nupp on lausa algseisu unustatud. Ja pärast imestatakse, miks tuli kaotus vastu võtta.
Kes malekooli treeneritest veel on meeles?
Jüri Randviir. Mäletan, kuidas ta ühes suvises treeninglaagris Pärnus seletas vankrilõppmänge, mida ta tõesti hästi tundis. Sain teda kuulates lausa kaifi, mis malelaual kõik võimalik on. Iivo Nei aga oli väga hea mänedžer. Tema korraldusel toimusid Tallinnas väga tugevad naiste maleturniirid. Sain mängida suurmeistritega. Parim maleline karastus! Tegelikult olid ka meie Eesti meistrivõistlused tugevad: kaasa tegid rahvusvahelised meistrid Maaja Ranniku, Tatjana Fomina, Leili Pärnpuu. Sain aru, et ise meistriks saada, peab kõigepealt meistritele järele jõudma ja siis neid võitma. Nii läkski.
Mis tunne oli esimest korda Eesti tšempioniks tulla?
Hea tunne muidugi. Aga mul on meeles, kui hea meel mul kõigepealt oli, kui mind 1991 võeti Eesti naiskonda viimaseks jäänud NSV Liidu rahvaste spartakiaadil, mis toimus Rostovi oblastis Azovis. Olime neljakesi: Ranniku, Fomina, Pärnpuu ja mina. Sobisime hästi, olime tublid. Tulime Ukraina ja Kasahstani järel kolmandaks Vene NFSV ja Moskva ees. Olid ajad!
„Male Eestis“ lehekülgedelt loen selle turniiri kohta: „Eestisse tuli terve spartakiaadi absoluutselt parim tulemus – Monika Tsõganova 7,5 punkti 9-st.“
Mis sa arvad praegusest Eesti naiste malest?
Meil ei ole naiste malet.
Turniire ei toimu ju. Möödunud aastal mängisid Eesti naiste meistrivõistlusteks nimetatud turniiril peamiselt alla 18-aastased. Samas meil on naisi, kes oskavad malet mängida. Mulle tundub, et eelmine maleliidu juhatus Hendrik Oldega eesotsas lausa ei tahtnud naisi mängima organiseerida. Minu põlvkond on kuhugi malest kadunud: Tuulikki Laesson, Laivi Pani, Merle Pomberg. On meist vanemaid, on meist nooremaid, kes võiksid osaleda. Möödunud aastal detsembris korraldasin ise nendele ühe turniiri. Tuldi rõõmuga. Tahaksingi kaasa aidata, et Eestis naised jälle malet mängima hakkaksid.
Olen Sinuga täiesti nõus. Meil ei ole juba aastaid naiste turniire, kus rahvusvahelisi tiitleid täita. Mai Narva on vastavad normid täitnud maleolümpiatel, kuid selleks on ta eelnevalt mänginud normaalkontrolliga turniire Lätis, Soomes, Rootsis, Norras.
Just nimelt. Normaalse pika ajakontrolliga turniire ei ole. Sagedasti toimuvad nädalalõputurniirid on ju välk- või kiirturniirid. Tore meelelahutus muidugi, aga see ei aita males edasi, see pole see. Kui meie lapsed pääsevad Euroopa või maailma meistrivõistlustele, kus on pikk ajakontroll, siis nad vahel ei tea, mis mõtlemiseks antud ajaga peale hakata.
Sa oled korduvalt käinud treenerina Eesti noortega rahvusvahelistel võistlustel.
Treeneritööd alustasin aastal 2005. Male on minu elu. Ma armastan malet, olen end sellele pühendanud. Kui inimesel on eesmärk, mille nimel elada, siis kõik muu, näiteks suhtluskeel või olme, laabub niikuinii. Jõuan muidugi ka muud teha, kuid male jääb ikkagi peamiseks.
Loobusin neli aastat tagasi ise Eesti esivõistlustel mängimisest. Olin seda teinud missioonitundest, et nüüd on minu kord aidata noortel minuga mängides tugevamaks saada.
Sa olid korduvalt tulnud Eesti naiste malemeistriks, mänginud Eesti naiskonnas maleolümpiatel. Sinu loobumine tegi turniiri märgatavalt nõrgemaks.
Aga kui jäin aitajana üksinda, siis kadus tahtmine. Leidsin, et suudan treenerina rohkem ära teha.
Alguses mõtlesin, et saan oma teadmistega aidata neid, kes mängivad minuga samal tasemel. Noorte Euroopa meistrivõistlustel käies sain aru, et võin olla kasulik ka nendele, kes on vanuses kümme kuni neliteist. Aeg läks ja ma nägin, et saan aidata ka alla kümneaastaseid. Ja nüüd on mul päris huvitav tegeleda ka alles lasteaias käivate lastega.
Oled muutunud?
Olen päris palju muutunud. Nooremana kartsin rääkida. Nüüd enam mitte. Treener peabki ju rääkima, seletama. Kõigepealt pean ma õpetama, siis nõudma. Minu päev on korda läinud, kui olen oma õpilastele midagi õpetanud ja näen, et ka nemad sellest osa saanud. Lahkun siis malemajast naeratavana, õnnelikuna. Tööd tuleb teha kirega, on minu põhimõte, ainult nii saab noori sütitada.
Mul on maletajaid intervjueerides meeldinud küsida, mis on nende lemmikmaleraamat, millisest maleraamatust on neil kasu olnud? Sellele küsimusele on järjest sagedamini raske vastust saada. Mis raamatud, kõik olevat ju internetis. Sina oled endiselt jäänud raamatuinimeseks.
Jah. Kasu? Varem oli võistlustel alati kaasas Portischi lõppmängude raamat. Katkestusseisude analüüsimisel oli sellest palju abi. Ja muidugi Fischeri raamat „Minu 60 meeldejäänud partiid.“
Olen alati imetlenud Sinu suurt töövõimet. Kõige selle kõrval oled Sa ka kolme last jõudnud kasvatada. Nüüd on nad juba suuremad. Aga nad olid veel päris pisikesed, kui nende isa suri.
Ega ma vist kõike pole jõudnud nende heaks teha. Aga nad on mul tublid ja iseseisvad. Kolme last ma tahtsin. Nüüd nad mul on ja nad on minu rõõm.
Jõudu sulle edasiseks, Monika!