Raskused ei suutnud Igor Kullamaad murda
Leib oli vangilaagris kullastki kallim
Enn Mälgand
Läinud aastasaja viiekümnendate aastate teisel poolel võis Mõisaküla linna malevõistlustel tihti näha meest, kes suure huvi ja asjatundlikkusega analüüsis mängitud partiisid. Enamasti oli ta turniiridel ka võidumees. See keskmist kasvu, veidi karmi pilguga ja napi ütlemisega mees oli Igor Kullamaa, hilisem tuntud maletaja.
Üldse tundus ta kuidagi vanemana, ehkki polnud siis veel kolmekümneviienegi. Õige vähesed teadsid, et see keerulise elusaatusega mees oli 13 aastat olnud eemal omastest, teinud Saksa sõjaväelasena läbi viimased 1944. aasta suvelahingud, kuni tuli arreteerimine, seejärel Patarei vangla ja pikk sõit Venemaa Kaug-Põhja Kolõmale.
"Teelelähetajaks" ikka see kuulus § 58 (kodumaa reetmine), mis sedapuhku oli 22-aastase "eksinu" suhtes küllaltki armuline - 10 aastat laagrit ja 5 aastat õigustest ilmajätmist. Seda kõike omakaitses osalemise eest.
Paul Keres ja pommirünnak
Kullamaa sattus tööle kullakaevandusse. Talviti küündis pakane seal kuni -65 kraadini. Sunnitööliste ellujäämise protsendiks arvutati 8-12. Verine kõhutõbi ja skorbuut laastasid ka eestlastest vangide ridu.
Kõhumured ning keha ja vaimu näriv nälg tahtsid viimase jõuraasu röövida. Kullamaa suurimaks leiuks kaevanduses oli kahekümnegrammine kullatükk, mille ta poole kilo leiva vastu vahetas. Elati moraali järgi: sure sina täna, mina suren homme. Nii võisid rääkida inimesed, kes ei hoolinud enam millestki.
Aga Kullamaa suur kiindumus - male oli isegi vahel kullast kallim. Saatuse iroonia oli isegi see, et tema kandis vanginumbrit E2. Lapsena isalt õpitud malekäigud rajasid vundamendi hilisemale kõrgetasemelisele mängule, mis Kullamaale tõid tiitleid ja tunnustusi. Venemaa orjalaager ei suutnud murda saarlase juurtega meest.
Sõja ajal Kohtla põlevkivikaevanduses töötades arvasid ülemused, et Kullamaa kui nupukas poiss tuleks saata õppima Tallinna Tehnikaülikooli põlevkivitehnoloogia erialale. Sattunud Tallinna, olid Igoril esimesed käigud kohe Müürivahe 22 asunud maleklubisse, kus hiilgav organisaator Aleksander Veldemaa turniire korraldas.
Üks mängudevoor pidi toimuma ka 9. märtsil 1944... Kohal oli Eesti maleparemik eesotsas Paul Keresega. Vaevalt said mängijad laua taha istuda, kui algas õhuhäire - Vene lennukid asusid Tallinna pommitama. Nuputõstjad jooksid varjendisse, kes kuhu sai. Linn lõõmas tulekahjude kumas. Sedapuhku oligi Kullamaa kooliminekul kriips peal. Tuli sõita tagasi Kiviõlisse. Aga ka seal jätkus malehuvilisi, nende hulgas olid isegi tuntud kergejõustiklased Erich Veetõusme ja Heino Lipp.
Keres rääkis hiljem, et oli Nürnbergis veel hullema pommitamise üle elanud. Muide, Igor Kullamaa on mänginud ka Keresega, peamiselt küll välkmalet. Tema sage vastane maleklubis oli ka oma karjääri alustav Salme Rootare.
1944. aasta kevadel võitis Kullamaa Pärnus Eesti meistrivõistluste poolfinaali ning sai õiguse mängida meistrivõistluste lõppvoorus. Hiljaaegu oli Kullamaal õnnelik juhus kokku saada ühe tollasest turniirist osavõtnuga – Aleksander Hildebrandiga, nad polnud teineteist näinud 55 aastat. Hildebrandi uueks kodumaaks sai peale sõda Rootsi.
1944. aasta juulis mobiliseeriti Kullamaa Saksa sõjaväkke. Petserimaal Uus-Irboskas isalt õpitud ratsukäik (kui kõige keerulisem) andis käigu Kullamaa elusaatusele, aidates nii mõnigi kord täbarast olukorrast välja rabeleda.
Raamat elust, vangipõlvest ja malest
Vangilaagrites leidus NKVD ülemuste ja muude tegelaste hulgas mehi, kes malet mängisid ja endale vastaseid otsisid. Malepartnerist NKVD-lane võis su soojemasse ruumi tööle saata, et käepärast võtta oleks, või lasta ka pisukest puhkust pidada, kõike juhtus.
Kullamaa harrastas laagris ka pimemalet, mis mõnegi ülemuse imestusse viis, eriti veel siis, kui "pime" ühtegi partiid ei kaotanud. Vabakäigus olles mängis Kullamaa ka Magadanis peetud oblasti esivõistlustel, täites seal I spordijärgu normi ning jagades 4.-5. kohta. Esikohale tuli moskvalane Boris Nesterenko, kunstnik, kelle illustreeritud on paljud maleraamatud.
Tänavu 21. mail 80-aastaseks saanud maleveteran Kullamaa on viimased 17 aastat elanud Tartus. Üheksal korral on ta tulnud Tartu meistriks males, viimati 72-aastasena. Aasta hiljem omistati talle rahvusvahelise meistri tiitel kirimales. Kullamaa on ka suur kirjandussõber. Üle kõige armastab ta lugeda Bernard Kangro luuletusi, mis tema arvates on eriti "hingelähedased ja nostalgilised".
Selle aasta juulis ilmus trükist Kullamaa mälestusteraamat "Alistumisega ei ole kiiret". Kokkuleppel autoriga on käesolevas kirjatöös kasutatud materjale sellest raamatust. Raamat on huviga loetav, tekst on illustreeritud fotodega. Maleveterani keeruline elusaatus rullub lahti otsekui neli aastaaega, igaühel oma nägu ja värv.
Raamatu pealkirjas väljenduvad nii sunnitöölaagrites üleelatu kui ka võluhetked ruudulise laua taga. Suure soojusega meenutab ta oma paljude huvidega isa, kes mõrvati kommunistide poolt veidi aega enne sõja algust ning tänu kelle malemängu oskusele sai ka pojast tugev maletaja. Mesinikust isa on jätnud ka pojasse kiindumuse loodusesse, kõike elavasse, ehkki 12 aasta jooksul püüti temast välja juurida igasugune vaimsus ja elutahe.