· Kolmekordne Eesti meister: tõstmises ja kirimales!
· 20 aastat nii tõstmise- kui maletreener
Ervin Liebert, olite aastakümneid tõstespordi juures nii sportlasena kui treenerina. Mis on sellest perioodist meelde jäänud?
Kõige rohkem on jäänud meelde järelkajad, mis on ilmselt mõjutanud kogu elu, aidanud elada, tööd teha, treeneri ametikohal sisse elada. Kui ma sain viis aastat tagasi 60-aastaseks, siis oli väga tore, kui veel elus olevad vanemad tõstmisveteranid (tõstjad muide surevad kahjuks suhteliselt noorelt) tulid mu sünnipäevale. Umbes 27-30 inimest. See tuletas minevikku meelde, aga eks see minevik ole mul kõik seljaajus. Tegelesin ju tõstespordiga kümmekond aastat ja peale tegevspordist loobumist olin 20 aastat tõstmistreener, tänaseks olen juba pea 20 aastat olnud ka maletreener. On tulnud kohaneda täiesti uue kontingendiga.
Tõstesport on kahjuks hääbunud, viimasel ajal on siiski uut tõusu märgata. Au ja kuulsus Utsarite suguvõsale. Karl Utsar on oma pojast Andrusest hea tõstja teinud, Karli õepoeg on samuti hea tõstja. Midagi on taas tekkinud.
Millal lõpetasite tõstesportlase karjääri ja miks?
Vigastus hakkas segama. Ka kogemused olid väiksemad, olud raskemad ja noore mehe ellu sisse elamine ei läinud kõige sujuvamalt. Võib-olla oleks võinud veel mõne aasta rohkem teha, kui oleks osanud natukene paremini ennast ravida. Igatahes 25-aastaselt 1965. aastal tuli mul pooleli jätta. Seega lõpetasin väga noorelt, hiljem tegin veel mõned katsed naasta, kuid siis oli juba hilja – perekond oli juba olemas ja vigastus segas samuti. Mäletan, kui spordiarst Eldur Annus, ütles mulle, et morfoloogilised muudatused lülisambas on läinud nii kaugele, et midagi pole enam võimalik teha.
Selg oli läbi, mu keha ei sobinud tõstmiseks üldse. Olin niivõrd pikka kasvu, jäsemed sedavõrd pikad, et ma sellele alale absoluutselt ei sobinud. Olid mitmed põhjused, miks mulle tõstmine siiski niivõrd meeldima hakkas. Esimese tõstekangi tegin endale ise juba 13-aastaselt. 1953. aastal olin nii tõstmisest kui malest väga-väga vaimustunud, sport oli siis populaarne. Alad, mis siis hinnas olid, ei ole tänapäeval seda enam mitte.
Kuidas sattusite tõstmise juurde? Kas oli mõni nakatav eeskuju või hakkasite ise poistega proovima kuskil hoovi peal?
Tookord, peale sõda oli meesterahva jõud väga hinnatud. Georg Lurichi ja Kristjan Palusalu eeskujud ning enne sõda saavutatud võistlustulemused nakatasid. Ameerika vägimees Paul Anderson tegi mänglevalt tuule alla kiidetud vene raskekaalastele. Saavutasin oma pikkuse kohta kõvad tulemused, siiski olid mul kõigele vaatamata ka teatud eelised saada heaks tõstjaks. Teatud talendi aspektide puudumist saab asendada teistega. Arvan, et mingid eelised on igaühel, treenerina töötades nägin seda. Kuna olin aeglane, ei saanud ma kergejõustikku teha. 100 m jooksin 15,0 sekundit, tõstespordi tulemusel läksid jalad tugevamaks ja jooksin 13,4 sekundit, mis ei ole ka mingi aeg. Mul olid lapsena tohutult rasked kõrvaoperatsioonid, isegi peaaju põletik. Olin suremas. Mis mu ema pidi kõik läbi elama kui olin 10- 12-aastane. See kõik on mind elus väga palju seganud, mingisugune vaegkuulmise osa mul on. Kuulmine on väga piiri peal, lastegagi on seetõttu raske tööd teha. Soov saada kõigest väest terveks motiveeris. Sellest on palju kirjutatud, näiteks Olaf Langsepp on kirjutanud noorest peast kehva tervisega Lurichist, mis mulle väga imponeeris. Minu olukord ilmselt ei jätnud mulle muud võimalust, kui sportima hakata.
Võimalused mingil muul alal läbi lüüa olid pea olematud. Koordinatsioon oli mul kohutavalt kehv ja tasakaaluaparaat vigastatud, võib-olla just raskete kõrvaoperatsioonide tulemusel. Tartu Ülikoolis kehakultuuri õppides õnnestus koordinatsiooni siiski veidi parandada. Mäletan, et kui pidin Käärikul slaalomit sõitma, siis mind hoiti lihtsalt kinni, sest ma ei püsinud stardis suuskadel püsti. Suusad sihiti esimesele väravale. Aga olin juba enne seda külili ning “Seinamäelt” laskumine lõppes paari värava minema pühkides kõrval olevas võsas.
Ajastu ja tervisemomendid olid motivatsiooniks, ehkki ma juba sporti tehes sain aru, et valitud sai vale ala. Trotsiga teed ikka edasi, tol ajal pea kõik spordimehed uskusid, et tahtejõud teeb kõike. Idealism oli suur.
Millised olid tol ajal taastumisvahendid?
Mitte ühelgi alal. Eriti valusalt ilmnes see aladel, mis eeldasid teatavat atletismi. Siin ei olnud praktiliselt mitte mingisuguseid taastumisvahendeid. Arusaamised taastumisest kui sellisest polnud kõige paremad. Elu oli vaene, mõnigi tervisehäire on kuni siiamaani sellest, et puudusid taastumisvahendid. Ka mina uskusin naiivselt, et tahtejõu abil on pea kõik võimalik.
Samuti uskusin, et kui ma palju piima joon, siis saan tugevaks. Jõin seda liitrite kaupa, sõin iga päev ära 200 g vastikut 20 kopikalise rasvata kohupiimapaki. Liialdatud sai nende asjadega, muid asju ei olnud, mingeid tablette ei olnud. Teatud maohappesuse all kannatan seetõttu siiamaani.
Ajastu oli lihtsalt selline, kõige lihtsama toiduga. Põhimõttelised asjad said selgeks, loetu, sõpradelt ja veteranidelt kuuldu ning oma kogemuste põhjal. Pidasin umbes 12 aastat sportlase päevikut. Oluline on teada, et pead oma une täis magama, sööma nii tervelt kui võimalik – omas kontekstis sai seda tehtud. Ja treenima pidi mammutkoormustega. Kui vaja, võtsin malli teistelt aladelt. Imponeerisid pikamaajooksjate ja ujujate hiigelkoormused. Uuendajagi pidi olema. Kui palju, palju aastaid hiljem olen vaadanud ässade treeningut, siis paneb imestama, et mitmed elemendid (näiteks suurte kordustega harjutused) on neil ju minu treeningutest. Ainult, et neil on ju nüüd hoopis muud taastumisvahendid.
Kas päevakorral oli ka dopingu teema?
Umbes 1960ndate keskel, just siis kui mina loobusin, tõusid tulemused metsikult. Tegin oma igapäevast tööd küllaltki rahvalikus “Kalevi” spordisaalis, “Jõud” läks varsti mööda seoses sellega, et Nikita Hruštšovi järgselt hakkas põllumajanduses elu kihama ja tekkisid võimalused sportlasi üle meelitada. Tehes igapäevast tööd nägin, mida tähendas doping inimeste tervisele, ka minu paljude õpilaste tervisele. Maailmaklassi inimesed kannatasid ilmselt vähem, ehkki dopingut võeti palju intensiivsemalt. Teame ju milliste kohtuprotsessideni on jõutud endises DDRis, naistest on mehed saanud jne. Tipud olid siiski järelvalve all ja said kasutada ka muid abistavaid vahendeid. See, mis toimus saalis tavalise rahvaspordi tasemel, oli metsik. Tarvitasid tavalised inimesed, kellel seda üldse poleks vaja olnud teha. Inimene on lihtsalt selline. Väga valus teema.
Tõstsite neljanda eestlasena 400 kg. Enne Teid olid selle summani jõudnud vaid Arnold Luhaäär, Elmo Simson ja Olav Kool. Olite omas ajas teistest ees, miks?
Tõstmine oli mulle väga tähtis. Peale spordist loobumist olin aastakümneid treener. Loomult olen juurdlev inimene, tegin endale tollal põhjalikult selgeks maailmarekordite arengu. Teadsin, mis Luhaäär ja tema kaaslased tegid. Leidsin tõstespordi ajaloost ka julgustavaid näiteid nende tippude näol, kes olid ebaharilikult saledad. Mul oli kõik kuni viimase grammini teada. Et oma alal läbi lüüa, peab seda ala armastama ning ajalugu tundma.
Matemaatiline kõver tõusis tõstmises keskmiselt kilogramm aastas ühes tõsteviisis (kolm tõsteviisi, siis järelikult 3 kg aastas), raskemates kaaludes rohkem, kergemates vähem. Kuni dopingu tulekuni oli see nii, siis toimus aga kohutav plahvatus, mis lõi kõik segamini. Ütlen ausalt: olin nii hull fanaatik, et oleksin ka ise neid “pillisid” söönud nii et seda nägu, lihtsalt minu karjäär lõppes enne nende tulekut. Spordiinimene on kord selline.
Minu talendist ja võib-olla ka mõistusest ei oleks päris tippu jõudmiseks piisanud. Mul oli küllaltki raske üle olla faktist, et ma ise ei vedanud välja, ei jõudnud absoluutsesse tippu ja kohe minu järel õnnestus see, mis minul ei olnud õnnestunud, Jaan Taltsil. Taltsi vaated olid mulle risti vastupidised. Mulle oli see raske üle elada. Hiljuti käisin Taltsi 60. sünnipäeval ja küsisin, kas võin teda kaelustada, ta lubaski. Talts ütles isegi lause, et ta oli mind kunagi imetlenud. Ilmselt ütles ta seda siiralt. Ma poleks seda lauset iial oodanud, sest oleme olnud oponendid, siiski pole me kunagi halvasti läbi saanud.
1985. aastal vahetasite 20 aastat väldanud tõstetreeneri ameti maletreeneri ameti vastu. Miks?
Tõstmine kadus lihtsalt kaardilt, tõstesaalid jäid tühjaks. Usun, et olin kapten laeval isegi üle mõistuse kaua. 1973. aastal, kui tõstmine oli hiilgeala ja ajalehed kirjutasid sellest pidevalt, oli mulle juba selge, et nii märatsev dopingute kasutamine, teisest küljest nii kõrge tase, samuti jõualade prestii˛i vältimatu kahanemine tehniliselt arenevas maailmas, viib katastroofini, et see ala peagi vaibub. Olin nii kaua treener kui võimalik, minu üksteist õpilast täitsid meistersportlase normi. Viimasena sai sellega hakkama Alar Seim. Kahe käega tõukamises saavutasid minu õpilastest 200 kg või enam Alar Seim, Rein Jõgila, Olev Viktor ja Raimo Pooman.
Mängisin malet Jüri Randviiru juures aastail 1950-1954, kuulusin põlvkonda, kust tuli rida häid maletajaid, nimetagem siin Tõnu Õim, Harry Pohla, Rein Etruk, vennad Madis ja Andres Vooremaa jt. Malet mängisin juba enne seda kui tõstmisega tegelema hakkasin. Huvitav on seejuures, et ma malet ligi kakskümmend aastat üldse ei mänginud, kordagi nuppe ei tõstnud. Ehk vaid rongis sai paaril korral malelaud pihku võetud. Aastail 1955-1973 oli male osas paus.
Olin maletreeneri ametiks ette valmistatud, kõik me elasime ju Paul Kerese vaimustuses. Mina alates temale nii dramaatiliselt kulgenud 1948 aasta Haag-Moskva matšturniirist. Kui mul 1973. aastal oli selgeks saanud tõstmise hukule määratus, hakkasin fanaatiliselt mängima kirimalet, teen seda tänaseni. 1973. aastal panin oma poja Kalle malekooli, kus ta käis 12 aastat. Juba siis olin ma mingil määral maletreener.
Püüdsin poega toona kodus liiga perfektsionistlikult kasvatada, nüüd ma tean väga hästi, kuidas tuleb mõnede vanemate entusiasmi pidurdada – see käib treenerioskuste juurde. Lugejail on ehk huvitav tead, kust pärineb minu poja nimi Kalle. Kui ma ühel 1968. aasta oktoobriööl (Eestis oli siis öö) otseülekandes Soomest kuulsin, et Talts sai Mehhiko olümpiamängudel Kaarlo Kangasniemilt (Kulta Kalle) lüüa, siis sealt tuligi mu poja nimi.
Lisaks tõste- ja maletreeneri ametile olin aastail 1979-1992 atleetvõimlemistreener. Minul ja minu sõpradel oli esimene ja kõige võimsam kulturismi klubi Tallinnas (Vanalinna Terviseklubi). Tegime kapitalismi vene ajal! Kui nüri (kuigi vist mõnelegi meie kõigi hüvanguks vajalik) on teha kapitalismi kapitalismi ajal!
Jaanuaris 2005 täitub 20 aastat maletreeneri ametis. Enne seda töötasite 20 aastat tõstmistreenerina. Kokku olete treenerina töötanud seega 40 aastat, kaua kavatsete jätkata?
Kui õnnestub, siis tahaksin treeneritööd teha veel viis aastat. Males on toimunud palju muudatusi, tehakse juba ka klubisisest poliitikat, küsimus on, kust raha saada jne. Ei tea sedagi, mis paari kuu pärast saab, maksimumplaan on töötada veel viis aastat.
Palju oleneb ka abist, kõige esmalt lastevanemate omast. Seoses kontingendi pideva noorenemisega ja klubilisele tegevusele üleminekuga on see eriti tähtis. Eesti noored isad-emad teevad aga meeletult tööd. Pole aega ja teinekord veel ka arusaamist, mis on klubiline tegevus. Siiski on tublide ja abivalmis vanemate arv juba kasvamas ning loodetavasti viime oma "Reval Spordi" maletajad ikka tõusujoonel edasi. Alaliit ja kohalik omavalitsus (st. Tallinna Spordi- ja Haridusamet) võiksid paremat koostööd teha. Eesti on ju nii väike! Kas tõesti peab selleks, et välja selgitada, kes perspektiivitunde ning südamega töötab ja kes mitte, rakendama ülimalt formaalset kontrolli? Ajad on muidugi muutunud, kuid mäletan, et kui minust natuke vanemad raskejõustiklased nägid peale sõda treeneritööd tegevat Palusalu Rataskaevu võimlas ja kui kontrollijad talt ükskord päevikut küsisid, vastas Palusalu: "Mis päevik? Kas sa higi haisu saalis ei tunne!” Ning vast muutub pika peale ka üldsuse suhtumine.
Kõige tähtsamaks pean siin momendil liiga prevaleeriva arusaamise, et kõik treenerite poolt õpilastele antu on vaid teenuse osutamine, muutumist millekski sisulisemaks. Minu vanima õpilase sünniaasta on 1943 ning noorimate oma juba 1996. Nii paljude nende suhtumisest oma alasse ja pika peale ka oma treenerisse küll välja ei loe, et tegemist oleks olnud vaid pelga teenuse osutamisega oma õpetaja poolt. Kitsas ajalõigus aga maksavad mõned asjamehed ja kahjuks mõni lastevanemgi ajastule lõivu ning näevad sinus ainult leti taga olevat teenendajat. See on üks põhjustest, miks tegin Eesti taasiseseisvudes mõnevõrra sunnitud, aga ka mõnevõrra vabatahtliku otsuse, et jõusaali suhteliselt anonüümsete külaliste teenendajaks mind ei ole. Meie kulturismiklubi, mis pühitseb sel jõulupühal oma 25. aastapäeva oli siis 12 aastat vana.
Noortele maleõpetuse jagamise kõrval tegelete aktiivselt kirimalega. Palju partiisid hetkel pooleli on, millised on tulemused ja eesmärgid?
Hetkel on pooleli umbes 40 partiid, 32 neist on väga tähtsad ja seda on liiga palju. Normaalne koormus oleks kümme, kindlasti mitte üle kahekümne partii. Viimastel Eesti meistrivõistlustel saavutasin esikoha, kas see enam õnnestub, on kahtlane. Kirimalet mängin 1973. aastast, see on mulle palju andnud, olen saanud palju uusi sõpru. Rahvusvahelise meistri normi täitsin paar aastat tagasi.
Viibisite hiljaaegu Indias, mida seal tegite, mida nägite?
Koos Merike Rõtovaga olen juba enam kui kümme aastat käinud Eestit esindamas Rahvusvahelise Kirimaleliidu (ICCF) kongressidel väga erinevates kohtades, kohtunud väga meeldivate inimestega. Seekordne üritus oli Indias, kus nädala jagu sai Mumbais kongressil oldud ja tööd tehtud. Pärast tegime kõigi kongressi delegaatidega, kel rahakott võimaldas, nädalase ringreisi Indias. Esmakordselt osalesin üks kord aastas toimuval ICCFi kongressil Grazis 1992. aastal. Järgmisel aastal toimub ICCFi kongress Lõuna-Ameerikas, kahtlen väga, kas mul õnnestub sinna sõita.
Indiast jäi enim meelde sealse rahva elujõud ja karskus. Kuskil ei näinud suitsetamist ega alkoholi pruukimist. Meeldis inimeste sallivus. Indial on suur tulevik!
ERVIN LIEBERT
Sündinud: 26.12.1939 Tallinnas
Pikkus ja kaal: 188 cm, 90-94 kg<>br
Haridustee: õppis Tallinna 10. keskkoolis, lõpetas töölisnoorte keskkooli 1959, TRÜ kehakultuuriteaduskonna 1965 ja inglise filoloogia 1973
Treenerid: males Jüri Randviir 1950-1954; kergejõustikus Ervin Uuk 1955; tõstmises Jaan Toome 1956-1962, Anatoli Lubjagin 1962-63, Viktor Agudin 1964-65
Saavutused: kolmekordne Eesti meister (1962 ja 1964 tõstmises, 2004 kirimales), meistersportlane aastast 1963, parim tulemus aastast 1963 442,5 kg (142,5+120+180). Parimad üksiktulemused surumises 142,5, rebimises 130 ja tõukamises 183 kg. “Dünamo” üleliiduline rekord.