Norras Gausdalis suurte traditsioonidega turniiril olen ma juba mõnda aega teretulnud külaline. Tänavu sain kutse juba mitu kuud enne turniiri algust ja osalemises ma ei kahelnud, seda enam, et korraldaja lubas sedapuhku organiseerida kõrgema keskmise reitinguga kinnise turniiri kui eelmistel kordadel.
Meele tegi pisut mõruks vaid see, et mitu kuud hiljem – märtsis, sain ma kutse teiselegi väga mainekale kinnisele turniirile Malmös/Kopenhaagenis, kus keskmine reiting veelgi kõrgem. Kuna aga väga õnnetul kombel toimusid need kaks turniiri samal ajal, siis ei olnud mul võimalik Sigemani turniiri kutset vastu võtta. Jääb üle loota, et järgmine aasta õnnestub mängida sellelgi turniiril.
13.-21. aprillil toimunud Gausdal Classics turniiril oli kümne mängija seas stardis neli suurmeistrit – reitingu järjekorras Sergei Tivjakov, Oleg Kornejev, Kaido Külaots ja Magnus Carlsen. Eriti viimase esinemine pakkus nii kohalikele huvilistele kui kindlasti ka laiemale üldsusele kogu maailmas suurt huvi. On ju ikkagi tegemist maailma noorima suurmeistriga ja on kõlanud autoriteetseid arvamusi, kaasa arvatud Garri Kasparovi oma, et Carlseni näol võib mõne aja pärast tegemist olla reaalse pretendendiga maailmameistri troonile. Võin kinnitada, et poiss on väga andekas. Ometi osutus käesolev turniir talle liiga raskeks eksamiks. Selles eas on aga suuremad või väiksemad kõikumised tulemustes loomulikud.
Niisiis, olin reitinguga turniiri kolmas mängija. Sellest faktist ma ennast aga eksitada ei lasknud ja starti asusin ma ainult esikohaplaanidega. Muidugi olid veel hästi meeles edukad esinemised Gausdalis eelmistel turniiridel, mil ma kaks korda võitjaks tulin. Ette rutates võib julgelt öelda, et taolise tasemega turniiril peaks minu saavutatud 7 punkti 9st olema täiesti piisav esikoha hõivamiseks, kuid sedapuhku ei olnud see sugugi nii.
Alustasin hästi, võites avavoorus noort sakslast Sebastian Bognerit ja teises voorus valgetega Magnus Carlsenit. Mõlemad partiid väljusid sitsiilia kaitsest ja olid tüüpiliselt mõlemapoolsete võimalustega. Lõpuks õnnestus mul oma noored vastased siiski üle kalkuleerida.
Edasi tuli kaks rahulikku viiki, üks neist valgetega Kornejevi vastu. Lootsin valgetega rohkem võidelda, kuid vastase variandivalik tuli pisut ebameeldiva üllatusena ja otsustasin kiire viigiga nõustuda. Tagantjärgi võib öelda, et tegu oli õige otsusega, sest järgnevalt tegin ma tõelise spurdi, võites järgmised neli partiid.
Seega oli mul peale eelviimast, 8. vooru kogutud 7 punkti. Kõlab kummaliselt, kuid selle punktiarvuga ei olnud ma sugugi esikohal, kuna Tivjakov oli selleks ajaks teinud vaid ühe viigi Kornejeviga (suurmeisterlik viik) ja vähem või rohkem kindlalt alistanud kõik ülejäänud vastased. Enne viimast vooru jäin ma Tivjakovist maha poole punktiga, Kornejev omakorda jäi kolmandana minust maha pooleteist punktiga. Loosi tahtel mängisin just viimases voorus Tivjakoviga.
Pisut põnevust võttis olukorrast fakt, et mul tuli mängida mustadega. Heal tasemel suurmeistrit pole aga mustadega võita sugugi lihtne, eriti kui too otsustab valida riskivaba strateegia. Nõnda Tivjakov partii alguses ka toimis, valides sitsiilia kaitses rahuliku variandi. Mingil hetkel, veel teoreetilises seisus, otsustasin, et seis on sellise iseloomuga, kus võitu üritada on objektiivselt keeruline ja pakkusin viiki. Seda, et sellele vastatakse keeldumisega, ei oleks ma küll üheski unenäos näha osanud – Tivjakov oleks viigiga nõustudes kindlustanud esikoha, ometi mängis ta edasi. Ratsionaalsele mõtlemisele toetudes täiesti arusaamatu teguviis, kuid eks igaüks on oma valikutes vaba...
Oli, kuidas oli, aga enne ajakontrolli läksin impulsiivselt võtma „mürgist etturit“, jättes märkamata, et peale vahetuld jääb vanker lõksu. Masendus sellest kontsentratsioonihäirest oli suur ja paari käigu pärast tuli alla anda.
Selge, et vahetult peale seda partiid polnud enesetunne suurem asi, kuid nüüd turniiri analüüsides võib oma sooritusega üldjoontes rahule jääda. 7 punkti tähendas muuseas ka üle 2700 performance’it ja samuti 14 ELO punkti lisandumist.
Lõpetuseks tähtis partii 7. voorust veel ühe Norra lootuse Kjetil A. Lie vastu, kellele FIDE turniiri ajal omistas suurmeistri nimetuse.
Kjetil A. Lie – Kaido Külaots
1.f4 (Ka nii võib malet mängida.) 1...b6 (Eelmises partiis, kus vastane valgetega nõnda alustas, otsustasin mängida veelgi omapaerasemalt 1...Rc6!?) 2.Rf3 Ob7 3.e3 g6 (Otsustasin esmalt arendada odad.) 4.c4 c5 5.Rc3 Og7 6.Oe2 Rf6 7.O-O O-O 8.d3 d5 (Kõik märgid viitavad sellele, et musta avangumured on selja taga – kui neid üldse olnud ongi.) 9.Le1 e6 10.Od2 Rc6 11.cxd5 (Seda käiku ei vaadanud ma oma 30-minutilise mõttepausi ajal, mis ma eelmisele käigule kulutasin, üldse. 11.e4 oli käik, mille tagajärgede hindamisega ma palehigis tegelesin. Tekkinud on siili tüüpi struktuur, pole aga päris selge, miks valge ettur f4-l on.) 11...Rxd5 12.Vd1 Le7 13.Lg3 Vad8 14.a3 Oa6 15.Lh3 Vd7 16.e4 (On ilmne, et lõpuni vaevalt valgel d3 kaitsta õnnestub ja ta otsib teravusi.) 16...Rxc3 17.bxc3 (17.Oxc3 Rd4 on lihtsalt trööstitu.) 17...Oxd3 18.Rg5 (Sellele käigule rajas valge oma lootused, kuid järgneb külm dušš...) 18...Lxg5 (Positsiooniliselt ülekaalukas seisus on taktikalised operatsioonid sageli õigustatud.) 19.Oxd3 (19.fxg5 Oxe2. Siin on valge häda selles, et sidumine d-liinil läheb talle maksma materjali, mille väärtus ületab selgelt võidetud lipu oma. Sellest lähtuvalt leppis ta etturikaotusega ja äärmiselt ähmaste rünnakušanssidega.) 19...Ld8 20.Oc1 Oxc3 21.f5 Re5 22.Oc2 Vxd1 23.Vxd1 Od4+ 24.Kh1 Le7 25.Vf1 Rd7 (Selle käiguga olin ma väga rahul – kindlalt võetakse kontrolli alla punkt f6 ja samuti vabastatakse valge järgmise käigu ootuses e-liin lipule.) 26.Ob3 exf5 27.exf5 Le2 28.Vd1 Re5 (Valge järgmised käigud võib kirjutada inertsi arvele.) 29.fxg6 hxg6 30.Oh6 Rg4 31.Oe3 Oxe3 32.Oxf7+ Kg7 0:1.