Eelmises Eesti Spordilehes oli lühidalt ära märgitud, et meie seast on lahkunud Aleksander Hildebrand (24.12.1921-03.08.2005). Järgnevalt panen kirja oma mõtted temast. Tegemist oli ühe omal alal maailmakuulsuse pälvinud eestlasega.
Hildebrand ise pidas ennast alati ennekõike eestlaseks, olgu siis kuidas oli tema ´Eesti verega¡. Tema vanemad olid pärit Venemaalt Sankt Peterburgist, isapoolne vanaisa Prantsusmaalt, kodus oli emakeeleks vene keel. Siiski, sündinud Eestis Tallinnas, tundis ta ennast alati sada protsenti eestlasena.
Hildebrand lõpetas Tallinna Vene eragümnaasiumi 1938. aastal ja jätkas õppimist Tartu Ülikooli majandusteaduskonnas. Alasid, milledel ta tegutses, oli mitmeid – näiteks filateelia, juba sellest ajast alates kui ta oli postmargiäri kaasomanik Tallinnas. Hildebrand oli ka eesti ja vene keele tõlk Rootsis ja Rootsi Raadio venekeelsete saadete kaastööline. Peamiselt võiks ehk siiski öelda, et ta oli ajakirjanik, tegeledes palju ka maleajakirjandusega. Male oli see ala, kus ta saavutas kõige silmapaistvamat edu ja tänu malele on üle terve maailma inimesi, kes teda mäletavad.
Andis teistelegi elujõudu
Hildebrandil sai eluaastaid olema küllaltki rohkelt, olgugi, et tal oli tervisehäireid juba aastakümneid – siiski tundub paljudele üllatav, et ta nüüd kadunud on. Tema ümbrus ja ka tema ise oli juba nii kaua harjunud sellega, et ta elu rippus pidevalt justkui niidi otsas, aga aeg näitas, et see oli väga tugev niit. See oli ka talle endale üllatuseks.
Olen kuulnud, et ta teistele sellega seoses ka teatud määral eeskujuks oli, näiteks algaastatel Rootsis. Need, kelledel mure sunnitud kodumaalt lahkumise pärast, võisid näha, et samas situatsioonis ja isegi häiritud tervise juures, suurte kopsuprobleemidega, on siiski võimalik kenasti elada. See andis ka teistele elujõudu.
Hildebrand aitas ja õhutas tegutsema paljusid ka otseselt. Ta tundis huvi mitmete kunstialade vastu ja hea malemängu tundjana aitas ta meeleldi ka teisi malemängu õppimisel. Minagi isiklikult sain esimesed lõppmänguraamatud teismelisena Hildebrandi vahendusel. Need jõudsid minuni postiga. Alles hiljem õppisime üksteist tundma ja nüüd näiteks pakub see mulle suurt rahuldust, kui mul õnnestub mõni maleprobleem koostada. Põhjendatud küsimus on aga see, kas ma tänapäeval üldse kompositsioonmalega tegeleksin, kui Hildebrand mind alguses ei oleks aidanud ja mind veennud, et oskan. Samamoodi näitas ta paljudele teistele alguse kätte.
Male sai Eestis Paul Kerese ajal väga populaarseks ja Hildebrand oli selgelt üks nendest, kes kõige edukamalt sellest arengust osa võttis. Hildebrand aitas aastail 1936-1940 välja anda maleajakirja ´Eesti Male¡. Rootsis jätkas ta tegevust maleajakirjanikuna, oli ka 1949. aastal Välis-Eesti Maleliidu üks asutajaid ning hiljem Rootsi koondise kapten maleolümpiatel Iisraelis ja Venemaal Moskvas. Tema keelteoskuse tõttu sobis see ülesanne talle suurepäraselt. Nii Keres kui ka teised maailmakuulsused, näiteks eksmaailmameister Boriss Spasski, kes hiljem Prantsusmaale kolis, olid Rootsis olles nende hulgas, kes Hildebrandi juures külalislahkust ja öömaja leidsid.
Rootsi esivõistlustel males oli Hildebrand kõige tugevamate hulgas ja ta oli alati selle poolt, et malemänguoskus tema lähiümbruses areneks. Kuna tol ajal ei ilmunud aktuaalset rootsikeelset materjali näiteks maleavangute kohta, võttis ta selle ülesande enda peale ja asutas ´Schackbulletinens förlagi¡ Uppsalas. Ka üks maleklubi sai Uppsalas asutatud Hildebrandi initsiatiivil.
Ainuke eetlasest rahvusvaheline meister kompositsioonmales
Hildebrandi malekompositsioonid on ajalehtedes ja maleajakirjanduses enam-vähem korrapäraselt ilmunud juba tema Eestis elamise ajast peale (ta lahkus Eestist Rootsi 1944. aastal).
1977. aastal sai Hildebrand Rahvusvahelise Maleliidu (FIDE) rahvusvahelise meistri tiitli malekompositsiooni alal. Hildebrand on ainus eestlane, kes jõudnud kompositsioonmales rahvusvahelise meistri nimetuseni. Kui tavamales on rahvusvahelise meistri nimetus devalveerunud, siis kompositsioonmales on selle tiitliga mehi maailmaski vähe (vt http://www.sci.fi/~stniekat/pccc/im.htm). 1960ndatel ja 1970ndatel aastatel esindas Hildebrand Rootsit ülemaailmsetel probleemmale konverentsidel, mida igal aastal peetakse maailma erinevates huvitavates paikades. Ta korraldas ka selle, et Eesti on tänasel päeval registreeritud maade hulgas, kus probleemmalega tegeletakse. Hildebrandi soov oli, et inimeste malehuvi areneks, kuna malega tegelemine võib olla oma elu kunstile pühendamine.
Hildebrand oli ka Rootsi Probleemmaleklubi esimees. Viiskümmend aastat töötas ta selle nimel, et sellel suhteliselt väiksel klubil oleks oma korrapäraselt ilmuv uudisleht. Tänu tema kontaktidele ja oskusele kaasa tõmmata häid kaastöölisi, alguses põhjamaadest ja hiljem ka üle terve maailma, on sellest väiksest publikatsioonist saanud tuntud probleemmale ajakiri "Springaren", mis on rahvusvahelise kuulsusega ja mida loetakse näiteks ka Lõuna-Ameerikas ja isegi Jaapanis.
Male oli see, mis kandis Hildebrandi mitmele poole maailma, alati kasutas ta võimalust tutvustada Eestit ja rääkida oma elamustest Teise maailmasõja ajal. Seikluseid oli mitmeid ja dramaatikat palju enne kui tal õnnestus purjekaga üle Läänemere Rootsi jõuda.
Tihti ei ole põgenemise vältimatud põhjused inimestele välismaal selged. Hildebrandil olid selles vallas kindlad vaated, mis võisid neile välismaalastele, kes tegelikke asjaolusid vähem tundsid, üllatavad olla. Näiteks juhtkiri, mis ilmus ajalehes Postimees, sai Eestile tähtsal ajal (1989-1991) Hildebrandi poolt tõlgitud ja jõudis ka Rootsi ajalehte Uppsala Nya Tidning. Julgelt seisis ta alati selle eest, mis tundus talle õige olevat.
Aleksander Hildebrandi jäid leinama abikaasa ja perekond koos paljude, paljude sõpradega.