Tänases malenurgas teeme algust lugude sarjaga, mis pühendatud maleolümpiamängudele. Teatavasti toimuvad tänavu 19. maist kuni 5. juunini Itaalias Torinos järjekordsed maleolümpiamängud. Mehed selgitavad parimat juba 37. ja naised 22. korda.
Sealsamas Torinos toimusid teatavasti 10.-26. veebruarini Eestile üliedukad taliolümpiamängud, seejärel viidi 10.-19. märtsini samas läbi paraolümpiamängud (talimängud). Peagi jõuab järg maleolümpiani.
Maleolümpia näol on tegu riikidevahelise võistkondliku võistlusega, meeskond koosneb neljast põhimängijast ja kuni kahest varumängijast ning naiskond kolmest põhi- ja kuni ühest varumängijast.
Võistlustulle asuvad teiste seas ka nii Eesti mees- kui naiskond. Meeste võistkond: Kaido Külaots, Meelis Kanep, Tarvo Seeman, Olav Sepp, Aleksander Volodin ja Riho Liiva. Naiste võistkond: Valeria Gansvind, Monika Tsõganova, Viktoria Baðkite ja Leili Pärnpuu.
Esimesed katsed luhtusid
Esimene ametlik maleolümpia toimus Londonis 1927. aastal. Tõsi, juba paaril korral varem oli üritatud võistlusega algust teha, kuid erilise eduta ning ametlikult loetakse stardipauguks just Londoni maleolümpiat.
Esimene katse tehti siiski juba mõned aastad varem. Samaaegselt Pariisis peetud VIII suveolümpiamängudega peeti Prantsusmaa pealinnas 12.-20. juulini 1924 rahvusvaheline amatööride maleturniir, mida võiks lugeda esimeseks mitteametlikuks maleolümpiaks. Samas asutati ka Rahvusvaheline Maleliit (FIDE – Federation Internationale des Echecs).
Turniiri korraldus oli paraku äärmiselt puudulik. Meeskond (naiskonnad selgitavad maleolümpial parimat alatest 1957. aastast) koosnes nagu hilisematelgi maleolümpiatel neljast liikmest, kuid paljud koondised olid esindatud vaid kolme, kahe või koguni ühe mängijaga. Võistlus viidi läbi individuaalturniirina, lisaks peeti võistkondlikku arvestust. Turniiri võitis lätlane Hermanis Mattison (1894-1932), kes on saanud kuulsaks ka suurepäraste maleetüüdide ja -ülesannete koostajana, ta kuulutati amatööride maailmameistriks. Märkimisväärne, et lätlased saavutasid individuaalselt kaks paremat kohta, sest Mattissoni järel lõpetas teisena Fricis Apscheneek.
Meeskondlikult tulnuks Läti samuti kindlasti võitjaks, kuid paraku osalesid nad turniiril ainult kolme maletajaga ja seega oli neil üks punktitooja mees vähem kui teistel peamistel esikohapretendentidel. Nii läks võit lõpuks Tðehhoslovakkiale. Moraalne võit kuulus siiski lätlastele.
Turniiril osales küll mitmeid tuntud nimesid (hilisem maailmameister ja FIDE president Max Euwe, Edgar Colle, Andreas Steiner jt), kuid tollased maailma juhtivad maletajad (Jose Raul Capablanca, Emanuel Lasker, Aleksander Aljehhin, Akiba Rubinstein jt) pidasid paremaks võistlusel mitte osaleda.
Ka teine maleolümpia korraldamise katse luhtus, sest kutsed saadeti laiali viimasel hetkel ning seetõttu jäi osalejate arv väga napiks. 1926. aastal Budapestis korraldatud meeskondlikul turniiril osales vaid neli riiki: Ungari, Jugoslaavia, Rumeenia ja Saksamaa (sellises järjekorras nad lõpuks reastusidki). Läks veel aasta enne kui jõuti esimeste ametlike maleolümpiamängudeni Londonis.
Londonis võitis Ungari
Esimesele olümpiaturniirile saabus kohale 16 meeskonda. Eesti lähinaabritest olid esindatud Soome ja Rootsi, kes esinesid kahjuks ilma erilise eduta. Ainsa riigina väljaspool Euroopat oli kohale saabunud Argentina. Mängiti ringsüsteemis st kõik meeskonnad mängisid kõigiga läbi. Iga FIDE liikmesriik võis panna välja neljaliikmelise võistkonna koos kuni kahe varumängijaga. Peab märkima, et paljud seda võimalust ei kasutanud ja mängisid ilma varumängijateta.
Mängiti FIDE reeglite järgi, mis olid siiski alles kujunemisjärgus. Nii võis iga matði eel laudade järjekorda meelevaldselt muuta, mida tänapäeval enam loomulikult teha ei või. Võimaluse jätsid kasutamata üksnes pedantselt täpsed sakslased. Selline ´korralagedus¡ oli võimalik veel ka kahel järgneval maleolümpial.
Nagu kolm aastat varem Pariisis, nii jäid ka seekord maailma juhtivad maletajad turniirist eemale. Tollastele tippudele oli harjumatu osaleda meeskonnavõistluses ja nad ei tahtnud kuidagi sellist ettevõtmist tunnustada.
Kuigi üksikud maleprofessionaalid üritusse eitavalt suhtusid, sai see siiski traditsiooniks ja tundmatutele noortele talentidele pakkus maleolümpia väga head võimalust enda näitamiseks. Ajas ette rutates ei saa jätta märkimata, et ka noor Paul Keres andis endast esmakordselt maailmale märku just maleolümpial (Varssavis 1935).
Pikka aega juhtisid võstlust Ungari ja Taani ning enne viimast vooru oli seis äärmiselt intrigeeriv, sest mõlemal meeskonnal oli punkte võrdselt ja ees matð autsaideriga. Taani ei suutnud paraku enamat matðiviigist Belgia vastu ja kuna Ungari samal ajal kindlalt viimaseks jäänud Hispaania alistas, siis läks esikoht madjarite maale. Võitjavõistkond sai enda valdusse ka igavese rändauhinna – kuldvaasi, mille pani välja võistluste sponsor ja malemetseen lord Hamilton-Russell.
Järgnevatest maleolümpiatest ja Eesti meeskonna teekonnast turniirile ning sellega seotud probleemidest kirjutame juba järgmises malenurgas.