Senistes malenurkades oleme karjutanud maleolümpiamängudest, mis toimusid aastail 1927-1990, pikemalt on olnud juttu just neist olümpiatest, kus on kaasa mänginud ka eestlased. Tänases loos anname ülevaate maleolümpiamängudest, mis toimusid aastail 1992-2004 ja kus Eesti maletajad taas iseseisva riigi eest mängisid. Pärast umbes 50 aastat väldanud võõrvõimude itkest vabanemist ja taas iseseisva riigi välja kuulutamist 20. augustil 1991, avanesid Eesti sportlastele, teiste seas ka maletajatele, mitmed uksed, mis seni olid olnud suletud. Kui varasematel aastatel pidid eestlased rahvusvahelistele suurvõistlustele pääsemiseks läbima karmi NSV Liidu konkurentsi, siis nüüd tuli konkureerida vaid teiste Eestimaalastega.
Nii saigi teoks, et Eesti maletajad sõitsid 1992. aastal kaugele Filipiinidele Manilasse, et esindada maleolümpiamängudel oma taas iseseisvuse välja võidelnud isamaad. Filipiinidele lähetati nii Eesti mees- kui ka naiskond (naiskonnad osalevad maleolümpiamängudel alates aastast 1957, loomulikult on neil meestest eraldi jõuproov, teistegi spordialade puhul võistlevad ju mehed ja naised eraldi). Tänases malenurgas kirjutame edaspidi vaid Eesti meeste käekäigust aastail 1992-2004, naiste juurde jõuame järgmisel nädalal.
Filipiinidel koht kolmandas kümnes
Filipiinidele sõitis Eesti meeskond kooseisus (laudade järjekorras): Jaan Ehlvest, Lembit Oll, Aleksander Veingold, Mihhail Rõtðagov ning varus Kalle Kiik ja Olav Sepp. Pika turniiri lõpetasid Eesti mehed 31 punktiga 56 võimalikust ja jagasid 23.-28. kohta 102 meeskonna seas.
Veel kolm vooru enne lõppu jagas Eesti 11.-15. kohta, kuid viimastes voorudes saadi kaks matðikaotust ja nii tuligi leppida kohaga kolmandas kümnes koos Hollandi, Leedu, Peruu, Prantsusmaa ja Brasiiliaga. Supersoorituse tegid aga Eesti lõunanaabrid lätlased, kes samuti pika vaheaja järel taas olümpial iseseisva riigina kaasa mängides jäid lõpuks jagama 5.-7. kohta, ettepoole mahtusid vaid Venemaa, Usbekistan, Armeenia ja USA.
Eesti üks tuntum maleliteraat ja maleajaloolane, raamatu ´Meie Keres¡ autor ning paljude maleteemaliste artiklite looja Valter Heuer (1928-2006) kirjutas pärast Manila maleolümpiat ajakirjas ´Spordiilm¡ järgmist: ´Niisiis, Eesti on jälle rahvusvahelise maleorganisatsiooni tegevliige, võttis üle 53 aasta taas osa maleolümpiast. Tookord sõitis meie esindus Buenos Aresesse täis lootusi, kohapeal sai ta veel lisa – eestlased (meeskonnas küll kaks Eestis sündinud sakslast) olid favoriidiseisusse tõstetud, mõned ülijulged või ülientusiastlikud ennustajad pakkusid neile isegi esikohta, Hamilton-Russelli karikat. Nagu teada, Eesti saigi suurepärase kolmanda koha. Tarvitati niisugust sõna nagu tähetund. Kuid see oli petlik sära, täht oli kustunud juba tõusu alguseks: 23. augustil 1939, just Buenos Airese maleolümpia avapäeval, kirjutati Moskvas alla Molotov-Rippentropi paktile. See keeras sõlme Kerese karjääri, see lõpetas tema võimekate põlvkonnakaaslaste Raua, Schmidti ja Friedemanni loomuliku edasiarengu, hävitas Raua ja Friedemanni elugi.¡
Edasi kirjutab Heuer sellest, et tee Manilasse võttis aega mitu aastat ja oli tõesti käänuline. Ei ole saladus, et tegelikult soovis Eesti kaasa mängida juba 1990. aastal Jugoslaavias Novi Sadis toimunud maleolümpial, sinna sõideti isegi võistkondadega kohale, kuid mänguluba siiski ei saadud – Rahvusvahelise Maleliidu (FIDE) juhtkond ei tunnistanud mingisugust riiki nimega Eesti, sest kuulus tulevane iseseisev riik ju siis veel NSV Liidu koosseisu.
Nii tuligi oodata veel kaks aastat enne kui mänguluba saadi. Igal juhul võidi Manilas saavutatuga igati rahule jääda, seda vaatamata kaotustele viimastes voorudes. Koht kolmandas kümnes polnud sugugi paha tulemus, eriti kui arvestada, et osales enam kui sada meeskonda.
Mängitud on tõusude ja mõõnadega
Pärast Filipiinidel toimunud maleolümpiat tehti kodus õiged järeldused ja põhjalik analüüs, mis aitas juba kahe aasta pärast (1994) Venemaal Moskvas toimunud maleolümpiamängudel positsiooni parandada. Moskvas jagas Eesti meeskond koosseisus Lembit Oll, Jaan Ehlvest, Olav Sepp, Mihhail Rõtðagov, Aleksander Veingold ja Ülar Lauk 32,5 punktiga 56st 15.-18. kohta 124 meeskonna seas. Võitjaks tuli juba harjumuspäraselt kodus mänginud Venemaa koondis.
Moskvas saavutatud tulemus ja koht ongi jäänud Eesti meeste parimaks resultaadiks pärast Eesti riigi taasiseseisvumist. Kuna osalevate riikide arv on kasvanud peaaegu iga olümpiaga ja tänapäeval teeb kaasa oluliselt rohkem kui sada riiki, siis nende kohtade saavutamine, milledeni jõudis Eesti koondis enne II maailmasõda, jääbki vist vaid unistuseks. Toona oli võistlevaid riike ju vaid paarikümne ringis ja koht esikümnes tähendas võistlejaterivi esimese poole hulka jõudmist. Tänapäeval peab väikeriik nagu Eesti olema väga rahul kohaga teises või kolmandas kümnes – tähendab see ju umbes saja riigi edestamist. 1996. aastal Armeenias Jerevanis toimunud maleolümpial jagas Eesti (Jaan Ehlvest, Lembit Oll, Mihhail Rõtðagov, Olav Sepp, Sergei Zjukin ja Vladimir Zhavoronkov) 28,5 punkti 56st 49.-56. kohta 114 meeskonna seas – tulemus, millega ei saanud kohe kuidagi rahule jääda ei võistlejad ise ega ka Eesti meedia.
1998. aastal Kalmõkkia pelinnas Elistas ei läinud aga sugugi mitte palju paremini – Eesti (Lembit Oll, Jaan Ehlvest, Mihhail Rõtðagov, Aleksander Veingold, Tarvo Seeman ja Kaido Külaots) jagas 27,5 punkti 52st 39.-49. kohta 110 meeskonna seas. Meeskonnal oli probleeme distsipliiniga, see saigi lõpuks saatuslikuks.
2000. aastal Türgis Istanbulis toimunud maleolümpial käis Eesti meeskonna käsi üsna hästi. Eesti (Jaan Ehlvest, Mihhail Rõtðagov, Kaido Külaots, Olav Sepp, Kalle Kiik ja Sergei Zjukin) kogus 32 punkti 56st ja jagas 17.-25. kohta 126 meeskonna seas. Esmakordselt pidi meeskond läbi ajama ilma rahvusvahelise suurmeistri Lembit Olli (1966-1999) abita, sest mees lahkus traagilistel asjaoludel elavate seast – tänavu aprillis saanuks Oll 40-aastaseks.
2002. aastal toimus maleolümpia Sloveenias Bledis, Eesti (Jaan Ehlvest, Kaido Külaots, Mihhail Rõtðagov, Aleksander Veingold, Meelis Kanep ja Priit Leito) kogus 30,5 punkti 56st ja jagas 37.-45. kohta 134 meeskonna seas. Vaatamata kehvale kohale oli siiski põhjust ka rõõmustamiseks – nimelt täitis just Bledis oma esimese suurmeistrinormi 1980ndatel aastatel sündinud mängumeeste põlvkonna parim esindaja Meelis Kanep.
Viimasel maleolümpial, 2004. aastal Hispaanias Calvias kogus Eesti (Jaan Ehlvest, Kaido Külaots, Aleksander Veingold, Meelis Kanep, Olav Sepp ja Tarvo Seeman) 31 punkti 56st ja jagas 29.-35. kohta 128 meeskonna seas. Nimetatud maleolümpia andis üllatava lõpptulemuse – nimelt lõppes Venemaa valitsemisaeg, olümpiavõitjaks krooniti Ukraina meeskond kooseisus Vassili Ivantðuk, Ruslan Ponomarjov, Andrei Volokitin, Aleksander Moisejenko, Pavel Eljanov ja Sergei Karjakin.
Järgmise nädala malenurgas kirjutame pikemalt Eesti naiskonna esinemisest maleolümpiatel aastail 1992-2004 ning seejärel tuleb vaatluse alla juba tänavu Itaalias Torinos 20. maist kuni 4. juunini toimuv maleolümpia, kus Eesti nii mees- kui ka naiskonnaga esindatud on.