Järjekorras kaheksas ametlik maleolümpia toimus Argentinas Buenos Aireses 1939. aastal, viimast korda enne II maailmasõda oli osalevate riikide nimekirjas iseseisev Eesti Vabariik. Just 1939. aastast pärineb Eesti maletajate senini suurim kollektiivne saavutus rahvusvahelisel maleareenil – olümpiaturniiril saavutati kolmas koht.
Buenos Aireses mängiti koosseisus Paul Keres, Ilmar Raud, Paul Schmidt, Gunnar Friedemann ja varus Johannes Türn. Võrreldes kaks aastat varem Stockholmis toimunud maleolümpiaga oli Eesti meeskonna koosseis täpselt sama, muutunud oli vaid laudade järjekord.
Rekordarv osalevaid riike
Vaatamata ärevale rahvusvahelisele õhkkonnale kogunesid esimesele väljaspool Euroopat peetavale maleolümpiale Argentina pealinna 27 riigi maletajad. Paljud neist pidid selleks katma kuude pikkuse teekonna, kuid võimalus jõudu katsuda maailma parimate maletajatega ja oma kodumaa esindamise soov olid piisavad argumendid. Suur hüpe osavõtjate arvus tehti Lõuna-Ameerika riikide arvel.
´Eesti Male¡ number 7/1939 reklaamis algavat maleolümpiat nii: ´Buenos Airesÿi maleolümpia, riikidevaheline meeskonnavõistlus males, mis toimub 23. aug.-19. sept., ületab osavõtjate arvult kõik eelmised (peamiselt küll Lõuna-Ameerika riikide arvel). Viimaste andmete järgi võtab osa 41 riiki neljast maailmajaost. Tuntumaist malemaist puuduvad ainult Vene, Ungari ja Ðveits. Arvatavasti aga kõik osavõtjad kohale ei saabu ja tõenäolikult kujuneb võistlejate arv väiksemaks.
Kuna võistlejaid on palju, mängitakse gruppides. Kui võistlejaid on üle 32, siis mängitakse kuues grupis, kust finaalgruppi pääseb igast kolm; kui võistlejaid on vähem, siis mängitakse neljas grupis, kusjuures lõppvõistlusele pääseb igast neli.
Võistluspäeva pikkus on 8 tundi (2x4). Mõtlemisaeg 2 tundi 40 käigu jaoks.
Eesti meeskond koosseisus Keres, Raud, Schmidt, Friedemann ja Türn asus teele Tallinnast 26. juulil ja lahkus Euroopast 29 .juulil Antverpeni kaudu aurik ´Piriapolisÿel¡.¡ Buenos Airesesse jätsid kahjuks tulemata senise maleolümpia ajaloo kaks edukamat riiki ja suurfavoriiti: USA ja Ungari. USA maletajad esitasid korraldajatele raskeid tingimusi, mida viimased kahjuks täita ei saanud. Seega võis prognoosida, et kui mitte Poola ei korda 1930. aastal Saksamaal Hamburgis saavutatud tiitlivõitu, siis täieneb maleolümpia võitnud riikide nimekiri uue riigiga. Olulisematest puudujatest võiks nimetada veel Jugoslaaviat. Austraalia meeskond pidi turniirist eemale jääma lihtsalt seetõttu, et puudus laevaühendus.
Maailmakuulsatest mängumeestest olid kohal valitsev maailmameister Aleksander Aljehhin (Prantsusmaa), esmakordselt eksmaailmameister Jose Raul Capablanca (Kuuba), Savielly Tartakower (Poola), Miguel Najdorf (Poola), Gideon Stahlberg (Rootsi) ja loomulikult ei saa mööda minna ka meie Paul Keresest.
27 osalejamaad loositi nelja alagruppi, kolmes esimeses alagrupis osales 7 ja viimases, neljandas alagrupis 6 riiki (teiste seas ka Eesti). Eestile oli loos võrdlemisi soodne, sest nad sattusid kõige väiksemasse alagruppi, kus tuntumatest malemaadest konkureeris vaid Rootsi. Pärast eelvõistluse lõppu muudeti tingimusi nii, et lõppvõistlusele lubati igast alagrupist 4 maad (varem teatati 3).
Lõppvõistlusse (A-finaali) pääsesid eelturniiride alusel: I alagrupist Tðehhoslovakkia, Poola, Inglismaa, Brasiilia; II alagrupist Läti, Saksamaa, Tðiili, Prantsusmaa; III alagrupist Argentina, Leedu, Holland, Taani ja IV alagrupist Rootsi, Eesti, Palestiina, Kuuba.
Alagruppides neljandast kohast tahapoole jäänud meeskonnad (meeskonnad, kes ei pääsenud A-finaali) said võimaluse osaleda B-finaalis ehk lohutusturniiril, kus mängiti välja kohad 16 kuni 26 (Inglismaale, kes finaalturniirist loobus, kuulus 27. koht). Lohutusturniiri võitjale pani Argentina president Ortiz välja nn Argentina Vabariigi karika.
Sõja algus segas kaarte
1. septembril 1939, päeval mil pidi algama maleolümpia finaalturniir, tungis Hitleri-Saksamaa kallale Poolale ja algas II maailmasõda. Inglismaa ja Prantsusmaa kuulutasid sõja Saksamaale, mispeale Inglismaa meeskond otsekohe koju sõitis ja finaalturniirist loobus. Sõja tõttu jäeti osad A-finaali matðid vaenulike poolte vahel pidamata ja tabelisse kanti viigiline tulemus 2:2 (näiteks matð Saksamaa-Poola jt). Kokku jäi pidamata kuus matði.
A-finaal andis lõpptulemusena järgneva esikuuiku: 1. Saksamaa (Erich Eliskases, Paul Michel, Ludwig Engels, Albert Becker, Heinrich Reinhardt) 36 punkti 56st, 2. Poola (Savielly Tartakower, Miguel Najdorf, Paulin Frydmann, Teodor Regedzinski, Franciszek Sulik) 35,5, 3. Eesti (Paul Keres, Ilmar Raud, Paul Schmidt, Gunnar Friedemann, Johannes Türn) 33,5, 4. Rootsi (Gideon Stahlberg, Erik Lundin, Nils Bergkvist, Gösta Danielsson, Bengt Ekenberg) 33, 5. Argentina (Roberto Grau, Luis Roberto Piazzini, Jacobo Bolbochan, Carlos Enrique Guimard, Isaias Pleci) 32,5, 6. Tðehhoslovakkia (Karel Opocensky, Jan Foltys, Jiri Pelikan, Karel Skalicka, Frantiðek Zita) 32.
Kahjuks esines oodatust kehvemini Eesti kolmas number Paul Schmidt ja seetõttu ei õnnestunud meeskonnal sekkuda esikohakonkurentsi, mis muidu olnuks täiesti reaalne. Schmidti alavorm oli arvatavasti tingitud tervisehäiretest, millele ta oli võrdlemisi vastuvõtlik.
B-finaal kujunes tasavägiseks heitluseks Islandi ja Kanada vahel. Mõlemad kogusid lõpuks 28 punkti 40st, kuid omavahelise matði minimaalse skooriga võit andis eelise Islandile, kellele kuulis seega Argentina Vabariigi karikas. Parimad individuaaltulemused kuulusid Ludwig Engelsÿile (Saksamaa) ja vaid 14-aastasele Daniel Abraham Yanofskyÿle (Kanada), kellede võiduprotsendid olid vastavalt 87,5% ja 84,4%. Yanofskyÿst sai peale sõda tugev rahvusvaheline meister, kes mängis tihtilugu ka turniiridel Euroopas.
A-finaalis näitasid laudade järjekorras parimaid individuaaltulemusi Capablanca (Kuuba), Najdorf (Poola), Engels (Saksamaa), Friedemann (Eesti) ja Pleci (Argentina). Kuna Euroopa oli muutunud totaalseks sõja tallermaaks, siis otsustasid paljud mängijad mitte kodumaale tagasi pöörduda. Argentinasse otsustas jääda kogu Saksamaa meeskond ja kogu Poola meeskond peale Regedzinski, kes tõenäoliselt natside poolt peagi tapeti. Teiste seas eelistas kodumaale mitte naasta ka eestlane Ilmar Raud.
Eesti lugejaile anti põhjalik ülevaade turniiri käigust ´Eesti Male¡ numbris 9-10/1939, kus muu hulgas on tagakaanel ära trükitud huvitav lühilugu pealkirja ´P. Keres, P. Schmidt ja I. Raud jäävad Argentinasse?¡ all: ´P. Kereselt ja G. Friedemannilt saadud teadete põhjal jäävad Eesti malemeeskonna liikmed Keres, Raud ja Schmidt esialgu peatuma Buenos Airesÿi, kuna Türni seisukohta pole lõplikult teada. Kerest ootab pikem simultaanide- ja turniiride-sari, Schmidt on võtnud vastu abikeemiku koha, kuna Raua tegevuse kohta pole andmeid. Friedemann (ja võib-olla ka Türn) aga on asunud arvatavasti juba koduteele. Kerese aadress on: C/o. Consulado de Estonie, Avenida de Mayo 560, Buenos Aires, Argentina.¡
See kirjatükk näitab ilmekalt kuivõrd keeruliseks oli puhkenud II maailmasõja tõttu muutunud olukord Euroopas ja kui paljud maletajad tegelikult mõtlesid Argentinasse jäämisele ning pikalt plusse ja miinuseid läbi vaagisid enne kui kojusõidu ette võtsid (kui üldse võtsid).
Pole võimatu, et Eesti meeskond eesotsas Paul Keresega võinuks saavutada olümpiaturniiril kas Buenos Aireses või mõni aeg hiljem veelgi kõrgemaid kohti kui kolmas, sest seni oli ju iga olümpiaga mõne koha võrra edenetud. Paraku rikkus kõik unelmad II maailmasõda. Läks mööda enam kui pool sajandit enne kui Eesti taas iseseisva riigina maleolümpiamängudel kaasa teha sai.