Ungaris, Budapestis toimus 19. – 27. augustini esimene Novoteli malefestival. Nime andis festivalile peasponsor, kesklinnas asuv prestiizhikas hotell, kus võistlus aset leidis. Festival koosnes neljast eraldi turniirist. Iga päev kell kümme algasid hotelli konverentsisaalis A- ja B-grupi

suurmeistriteturniiri ning rahvusvahelise meistri normi täitmise võimalusega turniiri voorud. Õhtuti kell neli toimusid samas saalis Ungari meistrivõistlused meestele ja naistele. Mina mängisin tugevamal, A-suurmeistriteturniiril, kus kümne osaleja keskamine reiting (2521) andis kokku üsna kaaluka XI kategooria. Kuigi korraldajad ei meelitanud suurte auhinnarahadega ei kahelnud ma eriti sellel turniiril osalemast. Kinnistel turniiridel on mängijate tase suhteliselt ühtlane ning malelises mõttes annab ta tihtipeale rohkem, kui lahtine, piiramatu osalejate arvuga turniir.

Jyväskyläs toimus 21.-25. juulini turniir Heart of Finland ehk Soome lahtised meistrivõistlused. Eestlasi oli võistlustules seitse: rahvusvahelised suurmeistrid Kaido Külaots ja Mihhail Rõtšagov, rahvusvahelised meistrid Meelis Kanep ja Tarvo Seeman ning Hendrik Olde, Margit Brokko-Olde ja Peeter Pahkla.

Täpselt kuu aja pärast möödub sada aastat maletaja Leho Laurine sünnist. Kuna Eesti Spordileht keskendub augustis peaasjalikult Ateena olümpiamängude kajastamisele, siis ilmub sünniaastapäevale pühendatud lugu kuu võrra varem. Laurine sündis 28. augustil 1904. aastal Sankt Peterburgis. 14-aastaselt kolis ta koos oma Eesti päritolu vanematega elama Tallinna. Samal, 1918. aastal Eesti iseseisvus. Mõned aastad hiljem õppis Laurine malet mängima ja 1932. aastal tuli juba vabariigi meistriks ning 1934/1935 saavutas Paul Kerese ja Gunnar Friedemanni järel kolmanda koha.